Viimastel nädalatel on Eesti meedias ilmunud mitmeid pealkirju, mis kuulutavad, et ESG-juhid on jäänud tööta ja kestlikkus on «surnud». Tegelikult ei ole probleem kestlikkuses endas, vaid selles, et kestlikkuse (ESG) narratiiv vajab uut mõtestamist, kirjutab Linda Kadajane, MM Grupi jätkusuutlikkuse juht ja Johan Skytte poliitikauuringute instituudi magistrant. 

ESG tähendab ettevõtte tegevuse hindamist kolmes vaates: keskkond (environmental), sotsiaalne vastutus (social) ja hea juhtimistava (governance). Kui varem vaadeldi ettevõtte edu peamiselt finantsnäitajate kaudu, siis nüüd tuleb arvestada ka mittefinantsiliste teguritega – kuidas ettevõtte tegevus mõjutab keskkonda, töötajaid ja ühiskonda laiemalt. 

Kestlikkuse eesmärk ei ole aruandlus, vaid riskide juhtimine 

Kestlikkuse ja kestlikkusaruandluse (CSRD) tegelik eesmärk ei ole aruandlus aruandluse pärast. Jah, regulatiivne koormus on suur ja liigset bürokraatiat ei toeta keegi, kuid kestlikkuse mõte ei seisne vormitäitmises. Tegelik eesmärk on mõista ja juhtida ettevõtte kõige olulisemaid mõjusid ja riske. 

ESG vaatest tähendab see, et ettevõtted peavad kahese olulisuse analüüsi käigus kaardistama oma kõige olulisemad mõjud. Need võivad avalduda väga praktilisel tasandil – näiteks suurtööandjana seisneb mõju oma töötajate koolitamises, kriisiteadlikkuse tõstmises ja nende heaolusse panustamises. Selline lähenemine tugevdab mitte ainult ettevõtte sisemist vastupidavust, vaid ka kogu ühiskonna valmisolekut ja sidusust.

Lisaks on oluline märkida, et kestlikkusaruandluses tuleb niikuinii nendest tegevustest aru anda. Seega ei suurenda selline lähenemine bürokraatiat, vaid muudab ESG-tegevused sisukamaks ja strateegilisemaks. 

Teiseks tuleb kaardistada riskid. Meie regiooni üks olulisemaid riske tuleneb selgelt geopoliitikast ja muutunud julgeolekuolukorrast. Seepärast peaksime kestlikkust vaatama läbi julgeoleku ja kriisikindluse prisma. 

Esmalt võivad need kaks teemat – kestlikkus ja julgeolek – tunduda vastandlikud. Tegelikult on rohepööre olemuselt vastupidavuse suurendamine: energiasõltumatus, majanduslik tugevus ja võime kriisidele vastu seista. 

Kestlikkus = kriisikindlus = julgeolek 

Ka Itaalia endise peaministri Mario Draghi aruanne rõhutab, et Euroopa konkurentsivõime ja majanduslik vastupidavus on kestliku tuleviku eeltingimus. Samuti juhib Euroopa Komisjon oma 2025. aasta juulis avaldatud juhistes tähelepanu erasektori rollile julgeoleku rahastamisel. Pangad otsivad juba võimalusi, kuidas muuta investeeringud kaitsesektorisse «ESGga kooskõlas olevaks» ehk, nagu meil öeldakse, «parketikõlblikuks».

See muutus on kooskõlas ka ÜRO kestliku arengu eesmärgiga nr 16 – rahu, õiguskaitse ja tugevate institutsioonide edendamine. Samuti eeldab kestlikkusaruandluse standard ESRS S3, et ettevõtted hindaksid oma mõju kogukondadele – mis viitab samas suunas: vastupidavate ühiskondade ehitamisele. 

Kriisikindluse teema on otseselt seotud ka ESRS S1 standardiga, mis keskendub ettevõtte töötajatele. Kui ettevõtte suurim mõju on tema inimesed, siis just nemad ongi selle kestlikkuse ja julgeoleku telg. Utreeritult öeldes ei pea näiteks advokaadibüroo mõõtma, mitu grammi banaanikoori töötajad prügikasti viskavad – selleks on olemas prügi sorteerimise juhend. Advokaadibüroo tegelik mõju seisneb töötajates, nende teadmistes ja asjakohastes koolitustes, mis aitavad tõsta õigusteadlikkust, ettevõtte ja ühiskonna vastupanuvõimet ning valmisolekut kriisides tegutseda. Samamoodi võib tootmisettevõtte mõju väljenduda töötajate ohutuskoolitustes, tarneahela turvalisuses või koostöös kohalike kogukondadega – kõik need tegevused suurendavad nii ettevõtte kui ka ühiskonna kriisikindlust. 

Erasektori roll kriisikindla ühiskonna tagamises 

Lõppkokkuvõttes on erasektoril keskne roll ühiskondade vastupanuvõime tugevdamisel – olgu kriis sõjaline, keskkonnaalane, kliimaga seotud või tervishoiukriis. Tänases hübriidsõja ajastus, kus levib enneolematu hulk valeinfot ja sihilikku mõjutustegevust, on sama oluline ka ühiskondlik usaldus – eelkõige usaldus meie riigi institutsioonide, ettevõtete ja meediaruumi vastu. Just see usaldus on ühiskonna tegelik kaitsekiht ning otseselt seotud ESRS G1 standardiga. 

Samuti saab erasektor panustada riikliku kriisikindluse ja kaitsetahte tugevdamisse väga praktilisel viisil – oma töötajaskonda koolitades ja teadlikkust tõstes. Seda saab teha riiklike arengukavade ja juhiste alusel, näiteks kaitseministeeriumi erasektorile suunatud soovitusi järgides ning vabatahtlikkuse põhimõttel, arvestades samal ajal Euroopa Liidus kehtivaid andmekaitse- ja privaatsusnõudeid. 

Näiteks saab juhtimiskoolitusi siduda julgeoleku ja kriisijuhtimise teemadega, küberturbeintsidente läbi mängida simulatsioonidena, ning tervisenädalate raames õpetada töötajatele esmaabi või korraldada lasketreeninguid meeskonnaüritustel. Kõik need tegevused suurendavad töötajate teadlikkust, valmisolekut ja kindlustunnet ning seeläbi ühiskonna tegelikku kriisikindlust. 

Kui suurtööandja suudab koolitada näiteks 2000 töötajat, on sellel mõõdetav ja kordistuv mõju. Iga töötaja viib saadud teadmised ja oskused koju – oma pere ja kogukonna juurde. Kui arvestada, et Eesti keskmise leibkonna suurus on 2,35 inimest, tähendab see, et sellise koolitusprogrammi mõju ulatub potentsiaalselt ligi 4700 inimeseni. See on sisuliselt ühe väikelinna suurune hulk inimesi, kelle teadlikkus, valmisolek ja turvatunne on kasvanud. Nii saabki erasektorist päriselt toimiv osa Eesti kriisikindluse ökosüsteemist – mitte ainult aruandluse täitja, vaid turvalisuse ja vastupidavuse kasvatamise partner. 

Kokkuvõtteks 

Kestlikkus ei ole kadunud. See lihtsalt areneb kriisikindluse (resilience) ja julgeoleku suunas. Seetõttu on aeg sõnastada kestlikkuse temaatika ümber – aruandlusest ja keskkonnateemadest julgeoleku ja vastupidavuse suunas. Nii saab ettevõtlus avaldada kõige suuremat mõju meie regiooni tulevikule ja turvalisusele.

Avaldatud Postimehes 13.10.2024: 

arvamus.postimees.ee/8341554/linda-kadajane-kestlikkus-vajab-uut-motestamist-julgeoleku-votmes